84
Ta näis weelgi oodata tahtwat.
Keda?
Ta näis weelgi oodata tahtwat.
Seda noort selli, endist talupoissi, kes temast ligi kolm aastat noorem oli, kellel muud polnud, kui sile nägu ja nädalapalk ja — mis kõige hirmsam — kelle wanemad küla suitsu-saunas elasiwad ja sõnagi Saksa keelt ei rääkinud?!
Mõte oli Mathiasegi meelest esiotsa nii weider, et ta ainult pead raputas. Bertha Wittelbach ja — tema! See seisuse-uhkem kõigi uhkete seast ja — Mait Luts, keda meister Wittelbach kord ta madala sündimise pärast õpipoisikski ei tahtnud wastu wõtta! Mathias arwas ennast eksiwat. Wõib olla, et mamslile ta wälimus weidi meeldib, ta wiisakas olek, ta rõemus meel. Aga sellest kuni — selleni on weel pikk tee… Ja ta püüdis oma nähtusi maha salata.
Aga nad tuliwad jälle, kordasiwad endid. Ja nüüd harjus noor sell enesele ütlema: Kes teab? Naisterahwa süda olla suur mõistatus. On ju ennegi juhtunud, et kõrge madalat, rikas waest himustas… Armastus teha noorigi neiusid wahel peast pööraseks, miks siis mitte ka wanemaid — pealegi neid, kelle walik juba kokku kuiwanud…
Mathias arwas, ta oleks kohe nõuus, kui mamsel Bertha aga tahaks. Tema esimene pilk ei langenud mitte naise, waid selle peale, mis naise külles kõlkus. Ja seda oli palju. Waese noore selli kohta päratu palju. Wittelbachi koduwäi — see üksi maksis midagi, see paljas nimi. Ja siis suur, korralik äri, ilus kolmekordne maja ning waka põhjas, muu wara all, kulda — arwatawaste head kamalu-täied kollast kõlisewat õnne!… Mati, ole mõistlik, ära niisugust lindu käest lase! Wast pole teist nii kergeste leida! Kas sa ei näe, ei kuule, ei katsu käega, missugune nõiawõim rikkusel on! Kas sa pole koorukesi küllalt närinud — wõiksid warsti ka isandate lauas istet
