71
„luulelist, romantilist,“ midagi, mida üksnes neiupilgud näewad ja millest üksnes naisterahwad lugu oskawad pidada.
Meistri tütarde sõprus — kui seda nõnda wõis nimetada — oli Matile mitmes tükis tuluks. Iseäranis Saksa keele õppimises. Ta läks tihti oma lugemise- ja kirjutuseraamatutega nende palwele, kui ta ühest wõi teisest asjast ise jagu ei saanud, ning mamsel Emilie ja Bertha, kes selle aja kohta hästi koolitatud oliwad, andsiwad talle hea meelega juhatust. Niisama püüdsiwad nad temaga ta oma palwe peale igatahes Saksa keelt kõneleda ja tema keelewigu parandada. Neil oli Matilt luba, iga wea üle naerda ja teda pilgata, sest siis jäiwad, nagu poiss seletas, wead ja nende parandused talle kõige paremine meelde.
Mati oli raudse tahtmise ja wäsimata wirkusega õppija — niihästi oma ametis kui ka üleüldise hariduse omandamises ja wõera keele õppimises. Õhtutel, kui kõik sellid ja õpipoisid töökojas oma mitmekortsetes koikudes magusaste norskasiwad, istus tema weel oma raamatute juures ja tuupis endale pähe, mis sinna iganes mahtus. Pühapäewad pühendas ta peaaegu täieste õppimisele ning pühapäewakoolist, kus ta warsti üheks esimestest õppijatest sai, ei puudunud ta ainust tundi. Ja et tal lahtine pea, kerge arusaamine ja hea mälu oliwad, siis jõudis ta wähese ajaga palju koguda ja palju tallel hoida.
Juba kolmandal õpi-aastal kõneles Mati käsitöölise ja pealegi õpipoisi kohta kaunis rahuloldawalt Saksa keelt, neljandal aastal oskas ta juba ilma liig suurte wigadeta Saksa keeli kirjutada, ning õpiaja lõpu poole wõis waewalt keegi weel öelda, et see poiss mõne aasta eest otsekohe adra tagant kintspükste ja pastlatega linna tulnud ning üksnes ja ainult põlatud „maakeelt“ kõnelenud.
