69
Enamiste tehti ka wäike mänguke würflite, domino wõi kaardidega tuletikkude peale, mis pärast rahaga õlleks, napsiks ja suupisteteks muudeti. Meister Wittelbach, nagu paljud teisedki tema ringis, pidas joomises parajust. Ta wõis terwe õhtu pudeli õlle juures lõbusaste ära wiita; mõnest tema seltsilisest räägiti koguni, nad korkida ära minnes pudeli, millest nad paar klaasi joonud, kinni ja anda selle kellnerile järgmise õhtuni alal hoida…
Meister Wittelbach, nagu tema abikaaski, oli kahe, kolme põlwe eest Baltimaale sisserännanud Saksa perekonnast pärit. Siinsed olud, kus maa päriselanikud ainult talupojad, mõisnikkude alla rõhutud orjad oliwad, õpetasiwad meister Wittelbachi, nagu kõiki teisi Saksa kodanikka, oma rahwusest ja seisusest iseäranis suurt lugu pidama ja kõike põlgama wõi wähemast halwaks pidama, mis Eesti, see on talupoja, nime kandis ja keelt kõneles. Et mitte Saksa kodanikkude madalaks-arwamise alla sattuda, ruttasiwad muidugi ka need käsitöölised, kes maa pärisrahwa seast mõnel õnnelikul juhtumisel uude ametisse ja seisusesse peasenud, oma sugu ja nimegi salgama, mispärast „sakslaste“ arw meie linnades ühte lugu kaswas, ehk küll sakslaste sisserändamine ammugi peaaegu täieste soiku oli jäänud. Kes neist uutest „wäljamaalastest“ sakslane ei olnud, oli wähemalt rootslane wõi daanlane. Isekeskes ja iseeneses teadsiwad nad wäga hästi, kes nad on ja kust nad pärit; nende wigane Saksa keelgi ja selle kentsakas wäljarääkimine ilmutasiwad seda päris sakslastele. Aga nende ühised tulud nõudsiwad, et nad seeüle suud peawad ja omale wõera rahwuse kaela luuletawad. Pealegi oli üleüldine seltskondlik arwamine, et see, kes Saksa keelt rääkis ja pisut kooliharidust oli saanud, mitte enam eestlane ei wõinud olla, sest sõna eestlane tähendas talupoega, ja talupoeg ei mõistnud Saksa keelt ning oli ilma koolihariduseta.
