65
„Kas sul ka raha on?“ küsis ta wiimaks. „Ma wõtan
oma õpipoiste käest, kui nad õppima tulewad, sada rubla raha. Selle summa annan neile, kui nad wirgaste on õppinud ja mingit suuremat süüd pole teinud, pärast priiksütlemist tagasi.“
„Mul on raha, aga mitte nii palju,“ wastas Mait. „Kakskümmend kaheksa rubla wõiksin meistri isandale sisse maksta.“
„Hm, seda on wähe.“
Jälle pidas meister aru, ning uueste andsiwad ta tütred talle nõuu, meeldiwat poissi wastu wõtta. Wiimaks waatas Georg Wittelbach küsiwalt oma kõhna teisepoole peale, kes Maitu seni külmal pilgul silmitsenud, aga uhkelt waikinud.
„Mamma, mis sina arwad?“
Emand Wittelbach kehitas õlasid.
„Ma arwan, et ta tugew poiss on weekandmiseks ja puulõhkumiseks, ja et ta ka töösid paremine jaksab tellijatele koju wedada, kui Karl ja Frits ja teised poisid. Aga ta on ju talupoeg, lihtlabane külapoiss! Kas see meie maja ja äri auu ja nime wastu ei käi, niisugust elukat wastu wõtta? Mis ütleksiwad meie sellid ja teised meistrid selle kohta?“
„Sellega saaksime toime,“ arwas meister. „Eltermannil enesel on üks õpilane maalt, kes ainult mõne sõna Saksa keelt oskab — kellegi külakõrtsmiku poeg. Ja paaril teisel meistril on neid kah. Tead isegi, et maalapsed nii rikutud pole kui meie linnapoisid. Alles minewasel ameti-koosolekul tuli küsimus kõnesse, kas meie ei peaks enam maapoissa hakkama õpilasteks wõtma. Nende seas on tihti wäga anderikkaid päid, nagu Leopold Widriks, kelle minewal korral priiks ütlesime. Meil on ju ka pühapäewa-kool, kus
