62
Mait oli otsekohe töökotta astunud. Oi, kuis seal hööwlid kiunusiwad ja laastud lendasiwad! Õhku täitis peenike tolm ja see isewärki mõnus puulõhn, mida Mait nii armastas. Põrand oli üleni hööwlilaastusid, saepuru ja lauatükikesi täis. Siin ja seal seisiwad poolwalmis mööblid — kapid, kummutid, toolid, lauad — ja nende üksikud osad. Sellid ja õpipoisid, sinise-triibulisest linasest riidest bluusad seljas ja samasugused püksid jalas, töötasiwad pikkade pinkide juures. Mõned hööweldasiwad, teised liimisiwad, kolmandad koppisiwad puuhaamritega hööweldatud laudu kokku, neljandad nokitsesiwad nikerduse-tööde kallal.
Waewalt wõeti külapoisi Eesti keeli teretust wastu. Sellid heitsiwad sisseastuja poole küsiwa pilgu, toimetasiwad aga edasi; üks näis arwawat, et teine wõera soowi järele pärib, ja nii ei pärinud selle järele keegi. Õpipoisid aga, suuremad ja wähemad, pilgutasiwad üksteisele silma ja näisiwad kintspükstega ja pastaldega külapoisi üle nalja heitwat.
Wiimaks pööras keegi wanem sell küsimisega Maidu poole, mis ta siit tahtwat.
Poiss palus meistriga kokku saada.
Mis ta meistrist soowida?
Seda ei tahtnud Mait öelda. Eilased asjata käigud oliwad ta umbusklikuks teinud; ta näis kartwat, et sellid meistri peale kuidagi mõjuda wõiksiwad, et teda wastu ei wõetaks. Meistrile enesele tahtis ta oma palme tungiwate ja seletawate sõnadega ette kanda.
Teda juhatati meistri elukorterisse, mis sealsamas üle koja oli.
Mait astus suurde, kaunis lihtsasse tuppa, milles aga iga asi, mööblitest seinakellani ja pildiraamini, mõnusast
