5
Naerwad näod. Turtsumine.
„Mis sa omale papa käest koa küsid?“
Selle peale ei tea poiss kohe wastata. Tal kas on liig palju soowisid, wõi ta ei saa küsimusest hästi aru.
„Noh, papa on ju rikas mees, ta peab sulle midagi andma,“ aitab keegi takka. „Küsi ta käest üks karjamõis.“
„Ei, Maidu küsib tuuleweski,“ wastab poisike mõttes.
„Mis weel?“
Mait lööb silmad oma paljate, karpas säärte peale:
„Ja püksid.“
Kõik naerawad. Maidu naerab laginal kaasa. Üks naljahammas teeb talle pai ja õpetab:
„Nüüd mine koju ja ütle isale ja emale, et nad su papa juure wiiwad. Papa annab sulle tuuleweski ja uued püksid ja pika seartega soapad peale kauba. Mine aga nüüd ruttu!“
Poiss pistabki koju poole. Külapoisid hoiawad kõhtu naeru pärast. Nah, Jaagu ja Liisu nägusid tahaksiwad nad näha saada, kui Mait kodus ütleb: ‚Isa ja ema, wiige mind papa juure, ta kingib mulle tuuleweski ja püksid!‘
Nali lähebki täide.
„Ema ae, kus isa on?“
„Mis sa isast tahad?“
„Ta peab hobuse ette panema.“
„Miks?“
„Maidu sõidab papa juure.“
„Missuguse papa juure?“
„Maidu papa juure. Maidu on ju paruni poeg.“
Pilk, millega noor naine lapse otsa waatab, on lai, tühi ja läiketa. Ehmatust seal sees ei ole, aga hall, abita kohmetus. Nagu hingelik udu. Ema suuremaks kitsikuseks on, et ta ei tea, mida lapsele wastata. Ta on juba enne_
