Mine sisu juurde

Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/50

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

49

Kuid see poleks weel kõige pahem. Teenijate ja talupoegade arwamisest ei pruugi saks nii wäga wälja teha. Aga kui kergeste ei wõi must lori paruni perekonda ulatada! Proua, poeg, kaks tütart — kui need midagi kuuleksiwad! Mis aitab kõik salgamine ja waleksajamine niisuguse õela asja wastu — kahtluse-juured on ju nii pikad, nii ärahäwitamata! Ja mis kõige hullem — tõde kätte saada polegi nii wäga raske — poisi ema elab ju ning isa kah…

Et Mait oma ähwarduse täide saadaks, seeüle ei suutnud parun kahelda. See kawal hulgus oli oma julgusest ja häbematusest juba proowisid küllalt andnud. Tema näo peal — selle näo peal, mida parun korraga nii hästi tundis — oli talupojalise kangekaelsuse kõrwal ka Riesenthalide junkri-omadusi lugeda: wägiwaldset waprust, meelekindlust, tahtmise-wisadust… Hakkad seda poisil siit talli wiima, siis on enam kui tõenäolik, et ta kohe lärmi lööb, oma saladuse walju healega wälja karjub, nii et terwe mõis kajab! Ja paruni perekond ei ela kirjutuse-toast mitte kaugel.

Tal wõllanäol oli õigus: suu jäi tal ju lahti!…

Paruni herra tegi otsuse: ta heitis alla.

Parun Riesenthal heitis Mait Lutsule alla!

Ta wõis waadata, kuhu tahtis — muud nõuu ei jäänud tal järele. Sellest poisist wõis ta ainult heaga lahti saada, mitte kurjaga… Wõi rääkis ta — isasüda ka sõnakese kaasa? Kõpitses tal tundmusekene põues, mis ütles: Kui inetu, oma lihast last siduda ja awalikult peksta lasta! Ja mille eest? Selle eest, et laps isa palwele tuli? Laps palub leiba ja sa annad talle kiwi!

Olgu, kuda on — parun Riesenthal tõmmas pillile teised keeled peale.

Ta wõttis jälle pehmes leentoolis istet ja ütles üsna wagusaste: