Mine sisu juurde

Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/42

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

41

palusin, kuda oskasin — ei lubatud. Mõtlesin: mis nüüd heaks nõuuks wõtta? Himu suur — annaks kas wõi poole elu ära…“

„Ja siis tulid minu juure?“ küsis parun Riesenthal, kes teraselt kuulatanud.

„Jah.“

„Miks siis? Kust sa mind tundsid?“

„Seda reagin paruni herrale warsti. Enne näitan paruni herrale oma proowitööd, mis kaasa tõin. Paruni herra wõiwad siis ise näha, kas ma midagi oskan ja kas ma meistri poisiks ka kõlban.“

Ning wäledaste nabis poiss, haawatud käest hoolimata, põrandal olewa kompsu lahti ja tõi sealt oma tuuleweski nähtawale, mille ta ettewaatlikult saksa ette laua peale seadis. Ta läikiwad silmad näisiwad ütlewat: Waata nüüd, ja ütle siis weel, et ma meistripoisiks ei kõlba!

Parun hakkas weskikest silmitsema — esmalt naerwa, pool pilkawa pilguga, siis tõekamalt ja wiimaks üsna elawa huwitusega. Mait awas weski uksed ja aknad, et ta ruumi sisse wõiks waadata, ja ajas käega tiibu ümber, nii et rattad sees käima hakkasiwad. Puust möldrit ja tema poissi nähes, kelle käed nii kentsakalt nõksusiwad, tõmmas parun suu naerule. Kui ta kena mänguasja küllalt waadelnud, küsis ta healega, mis Maidu südame hüppama pani:

„Kas see weski tõeste sinu tehtud on?“

„Minu oma tehtud, paruni herra!“

„Kui wana sa oled?“

„Mardi-päewa ajal soan wiieteistkümne aastaseks.“

„Hm, sa oled osaw poiss. Ma pole nii täielist mänguweskit weel näind… Aga ütle mulle, miks sa siis seda asja noorherrale ei tahtnud näidata?“