37
kompsu hoidis, jooksis werd. Nagu noorel parunil, nii oli ka temal peakate wõitluse-palawuses maha kukkunud. Nii seisiwad nad mõlemad palja peaga ja sasis juukstega wana paruni ees.
Wiimase silm lendas tunnistades poisi sirge, tugewa kogu, ta terase, jumeka näo üle. Siis astus ta nagu uudishimulikult sammu ligemale.
„Mis su nimi on?“
„Mait Luts.“
„Mis sa siit otsid?“
„Tahtsin paruni herraga kokku soada.“
„Mis asja pärast?“
„Seda wõin paruni herrale üksi nelja silma all öelda.“ „Nelja silma all? Soo!“ Parun ajas silmad suureks. „Mis sala-asja sul siis minule on jutustada?“
„Oli midagi.“
„Mis sa seal kaenlas kannad?“
„Tahtsin seda parunile nelja silma all näidata.“
„Nelja silma all! Kõik nelja silma all!“ hüüdis mõisnik ja näis kahewahel olewat, kas kentsaka poisi üle naerda wõi wihastada. Jälle silmitses ta teda uuriwalt, jälle nihkus ta temale ligemale.
„See noorherra siin on minu poeg,“ ütles ta siis. „Sa wõid tema kuuldes julgeste rääkida.“
„Ei wõi.“
„Näed nüüd isegi, papa, kui häbemata see jõmsikas on!“ hüüdis noor parun, kes oma ärewusest juba toibuma hakkas, Saksa keeli wahele. „Just niisama wastas ta ka minule kõigi küsimuste peale. Ja kui ma teda tahtsin karistada, lõi ta mind wastu.“
„Lõi sind wastu?“
