360
juurde saanud. Ning lõpeks tutwustas ta neid oma hirmsa ettewõttega, oma kuritööga.
„Ainus tee minu peasemiseks oli ja on selle mehe surm,“ lõpetas ta, kaswawa palawiku läbi ikka suuremasse ärewusesse sattudes. „Ja et ennast peasta, tahtsin ma mõrtsukaks saada ja tahaksin seda weelgi, kuni mu süda rahu on leidnud! See inimene, minu poolwend, peab teadma, mis ta mulle on teinud, ja ta peab selle eest kannatama!… Konrad, mis sa arwad, kas politsei saab mind leidma?“
„Esiotsa wõid mureta olla,“ wastas Huber, „sest politsei otsib wist kui mõrtsukat kedagi passita ja ulualuseta hulgust alewite kõrtsidest, arwates, et kuritöö rööwimise pärast korda on saadetud… Kas sa ennast mõlematele parunitele tunda andsid?“
„Ja. Ma karjusin neile näosse, kes ma olen ja mispärast ma noort parunit wastutamisele tahan wõtta. Ma panen imeks, et nad mind politseile sedamaid nime-pidi üles ei andnud.“
„Siis on neil oma põhjused, seda tegemata jätta,“ ütles Huber, „ja sa wõid sel puhul politsei eest üsna mureta olla. Niisuguseid asju, nagu sinu oma on, ei riputata mitte awaliku arwamise kella külge.“
Ja tõeste läks päew päewa järele mööda, ilma et politsei kurjategija jälgedele oleks saanud. Sellewastu hakkas Mathias Lutzi olek kartust äratama. Suurema osa päewast ja ööst sonis ta palawiku käes. Siis hakkas Leena märkama, et ta ihu sinakaks lõi ja haaw kahtlast nägu awaldas; wist oli wiimane arstliku rawitsemise puudusel halwaks läinud.
Huberi tungiwal nõuuandmisel läks Leena wiimaks tohtri järele, kui ta enne seda salaja ühe oma riide ära müünud, et arstile waewaraha ära tasuda. Ainult Huberi kinnitus, et tohter politseile midagi ei saa teatama, iseäranis weel,
