358
„Minul — ja, mul on…“
„Sa waletad! Sa oled ilma rahata. Ma pole sulle ammugi enam raha andnud.“
„Mul on weel raha, Mati! Minu pärast ära muretse. Ja süüa ma ei wõi — mul pole isu.“
Mathias aimas, et ta tõtt ei rääkinud. Seepärast andis ta temale peaaegu karmil toonil käsu, midagi majakraamist ära müüa ja toitu osta.
„Ma muretsen kõik jälle asemele, kui ma — teiseks inimeseks olen saanud,“ lisas ta juurde.
Leena astus kambrist kööki. Mõni minut hiljem kuulis mees teda seal kirwega raiuwat. Mida ta ahjukütteks lõhkus, oli Mathiasele teadmata, sest toolidest polnud ta ühtegi kaasa wõtnud. Leena ilmus sületäie wärwitud lauatükikestega.
Mathias mõistis.
Naine oli ahjukütteks tühjaks jäänud lapsehälli walinud. Selle oli ta kord oma rahaga ostnud. Toolisid ei raatsinud ta ära põletada. Neid oli tarwis, hälli mitte…
Õhtu lähenemisel hakkas haige walu tundma. Ta ihu lõi palawaks. Näo peale ilmus tähniline puna. Hingamine oli takistatud. Külmawärinad raputasiwad teda wahete-wahel.
Kella kaheksa ajal koputati wälise ukse pihta. Mees ja naine jäiwad täis ehmatust üksteise otsa wahtima. Alles siis, kui Huberi heal kuuldawals sai — ta palus lahti teha, tähendades, et ta üksina olewat — läks Leena ust awama.
Pilk, millega Konrad sõbra sängi juurde astus, näis hüüdwat: Siis on see ometi õige! Mathias nägi seda pilku ja küsis sellepärast mõruda naeratamisega:
„Sa tead juba, Konrad?“
„Nüüd ma tean,“ wastas Huber, kelle silmad nagu otsides haawatud mehe keha üle käisiwad. „Waene sõber!“
