352
wad ja wiimane koja-wõtit oma taskutest kohe ei leidnud, siis läks weidi aega, enne kui parun Gotthard Riesenthal wõtme luku-auku sai pista.
Korraga seisis nende juures, nagu oleks ta maa alt kerkinud, keegi kahtlane isik, tüse kepp käes. Ta hüüdis herradele surutud healega mõned segased sõnad wastu, mille sisu nad ei mälestanud. Siis tõusis ta kepp, millel raske tinanupp otsas näis olewat, hirmsale löögile. Hoop oli arwatawalt noorele mõisnikule määratud, see aga kargas loomusunnil weidi kõrwale, ja nii sirutas mõrtsuka kole löögiriist elatanud paruni, kes poja taga seisnud, purustatud pealuuga uulitsakiwide peale maha…
Õnneks polnud noor parun ilma kaitseriistata. Ta kandis täna, nagu ka muidu harilikult, nõnda-nimetatud odakeppi. Ja õnneks jäi tal niipalju meelemärkamist alale, et ta enesekaitse peale wõis mõelda. Kui siis mõrtsukas uue uinutawa hoobi tema pea peale tahtis maha sadada lasta, wõttis parun selle oma kepiga osawaste wastu. Ka muidu tuli õnn talle appi. Keppi kolmandaks hoobiks tõstes, komistas rööwel korraga — wõib olla, et ta mitte üsna kaine polnud — löök läks nurja, ja nüüd leidis parun Riesenthal mahti, oma kepi seest wälgukiirusel pikka odatera wälja tõmmata, mille ta kurjategijale rindu tõukas. Kaabakas tuikus, langes põlwili, ajas enese aga ruttu üles ja pööras wankuwal sammul põgenemisele, kuna parun waljuste appi hakkas karjuma…
Kõik see sündis üheainsama lühikese minuti jooksul Riesenthali maja ukse ees, natukene maad eemal põlewa uulitsa-laterna tuhmil walgusel.
Rööwli tagaajamise peale ei wõinud parun Gotthard mõtelda, sest ta ei tahtnud oma raskeste haawatud isa, kes elumärkideta maas lames, üksina jätta. Ta hüüdis ainult waljuste appi ja hakkas õnnetuma wana herra eest hoolit-
