350
Ta heal oli nii tõsine ja paluw, et mees, ta soowi täites, kerge ohkamisega ühe tooli peale wajus.
Ja Leena hakkas oma ettepanekut seletama ja põhjendama. Ta püüdis mehele südamest tungiwa õhinaga selgeks teha, teda uskuma panna, kui tarwilik neile mõlemale oleks, uut elu algada, ja kuda see neile ainult siis wõimalikuks saaks, kui nad oma senise ühenduse lahutaksiwad. Leena tunnistas enda weel kord tema ees süüdlaseks, püüdis oma süüd koguni raskendada ning mõistis mehele täielise õiguse, tegi temale otsekohe kohuseks, nii raskeste eksinud abikaasast taganeda.
„Mati,“ lõpetas ta, „minu soow oleks, et meie juba homme kirikuõpetaja juurde läheksime ja oma nõuu teada annaksime. Juba enne seda, kui konsistorium meile otsuse mõistab, juba lähematel päewadel, wõiks siis kumbki oma teed minna — seda on tarwis, Mati, — kas sa siis ise ei tunne, kui wäga tarwis seda on?“
Mathiase pea oli kuulatades rinna peale wajunud. Nüüd waatas ta pika, kurwa pilguga naise otsa.
„Sa tahad minust lahti saada, Leena?“
„Mitte mina, Mati, mitte mina — mitte minu pärast — —“
„Lase olla, Leena! Ma mõistan sind! Ja sul on õigus. Ma pole enam sinu mees. Ma pole üleüldse enam mees, ma olen langenud inimene. Ja niisugusest püütakse lahti saada… Wäga arusaadaw ja — wäga mõistlik sinust…“
„Mati, ma wannun sulle, see ei sünni mitte minu, waid üksnes sinu pärast! Ma tahan sinule teed näidata — teed tagasi sellest pimedast kuristikust, kuhu sa minu süü pärast oled sattunud! Ma ei lahkuks sinust ialgi, kas kuuled, Mati, mitte ialgi! Aga sina pead minust lahkuma — see on Jumala seadus, ma tunnen seda oma südames!“
