348
tus polnud wägew küllalt naise eksituse peale katet kuduma, ja ta enesearmastus oli liig suur, kui et sellele löödud haaw wõis paraneda. On see mees aga eemal kõigest, mis ta hinge minewikuga erutab, on ta kõigist sidemetest waba, on tal jälle walimise-õigus, siis ehk jõuab ta ometi jälle roobastele.
Katset wähemast wõis teha ja pidi tehtama. Leena tundis enese kohuse olewat, tema peastmise kallal kuni wiimase hingetõmbamiseni töötada, sest see mees oli ju tema läbi hukatusesse sattunud…
See oli kurb päew, mil ta oma ettepanekut otsustas mehele awaldada.
Mathias ilmus wäljast kahe wõera mehega. Ta lükkas waheukse kinni, naisele taha-tuppa tähendades, neil olewat äriasju õiendada, ärgu neid eksitatagu.
Leena kuulis läbi ukse warsti, mis äriasjad need oliwad. Mathias müütas meestele oma majariistu. Jutt keerles kapi ja kummuti ümber. Need oliwad kaks tähtsamat asja sellest kallist ja uhkest warast, mida Lutz peigmehe-põlwes õnnest tuksuwal südamel, tüdimata hoole ja usinusega, omale soetanud. Ta tahtis neid oma õnne-aja mälestusi, oma senist maja-uhkust, oma töö-osawuse palju imestatud wilja poole wõi weerand hinna eest räpastele kaubitsejatele ära sahkerdada, et lunastatud saia-raha wiina eest kõrtsi kanda!…
Leena südame ümbert hakati nagu pitsitawate pihtidega kinni. Ta awas ukse ja kutsus meest. Mathias lähenes kortsus kulmul. Ta näis eksitamise üle pahandawat. Ta punetawast näost ja klaasisest pilgust selgus, et ta kaine ei olnud.
„Mati, sa müüd oma mööblid?“ algas Leena pehmelt ja paluwalt.
„Ja.“
