345
mise-raha anda. Üsna rahul oli noorik mehe plaaniga, Tallinnast mujale asuda. See wõis Mathiase kohta ainult tulusalt mõjuda. Sala rõemuga pani ta juba nüüd tähele, kuda lapse eemalolemine tema meelt waigistas, ta rinda kergitas. Ta astus nii wabalt tagumisesse kambrisse ja waatas siin nii julgelt ja rahulikult ringi, kuna ta enne ainult tõrkuwalt jala siia oli tõstnud.
Paraku pidi aga Leena nägema, et tema ohwril mehe peastmiseks küllalt mõju ei olnud. See ohwer tuli liig hilja, wõi tal polnud üleüldse mitte peastwat jõudu. Mis ta korda saatis, oli poolik, oli möödaminew. Ta parandas mehe ja naise wastastikust wahet; Lutz oli tänulik Leena wastu ta enesesalgamise eest. Aga libamisi teelt, mille peale Mathias sattunud, ei toonud see teda tagasi. Teda kiskusiwad nagu salajõuud, mille wastu iga wõitlemine asjata, kuristiku poole edasi.
Kahel wiisil püüdis noor naine enesele seda nähtust seletada. Tema õnnetumale mehele oli kas jooma-elu iseenesest juba sedawõrt meeldima hakanud, tema üle nii wägewaste wõimust saanud, et ta ennast sellest enam wabastada, lahti kiskuda, peasta ei suutnud ega õieti ei tahtnudki; wõi maailmas polnud wõimu, mis teda minewikku oleks unustama sundinud, polnud abinõuu, mis näriwa ussi ta südames ära oleks surmanud. Wäga wõimalik ka, et üks kui teine mõju tema kallal koos tegewad oliwad, üksteist wastastikku täiendasiwad.
Ja nii pidi waene naine nägema, kuda hukatus kiirel ja kindlal sammul lähenes, kuda ta warsti uksest ja aknast hirwitades sisse wahtis.
Mathias wõerdus kodust juba lähematel päewadel jälle ära. Kus ta päewad ning pooled ja terwed ööd wiibis, sed
