343
hiljem tuli ta asja juurde tagasi. Ta hakkas naise õla ümbert kinni — see sündis mitme aja takka jälle kord — waatas talle sügawaste silma ja ütles:
„See sündis minu pärast, Leena?“
„Sinu ja minu enese pärast.“
„Ja sa suutsid seda?“
„Ja.“
„See polnud sul mitte liig raske?“
„Ei.“
Mathias pööras näo kõrwale.
„Kui hea sina oled, Leena… Ja mina — ma pole ju seda wäärt!… Ma tean seda wäga hästi… Aga kannata minuga — kõik läheb wiimaks mööda… Kannata minuga weel mõni aeg, siis ma saan terweks, ja ka sina pead terweks saama… Leena, seda poleks sinu asemel keegi teine teinud!…“
Ta astus nagu midagi warjates akna alla. Sinna jäi ta waikides seisma.
„Mati!“
Leena käsi heitis ta õla peale:
„Mati, ma tegin seda just sinu terwise pärast. Sinu ihu- ja hingeterwise pärast. Sa hukkad seda praegu iga päew. Mu süda tahab lõhkeda seda nähes. Tõota mulle, Mati, et sa ennast hoidma hakkad…“
„Ma tõotasin seda juba.“
„Waata, Mati, — sul pole ju waja tööle minna, kui sa ei taha. Ma ei sunni sind mitte poole sõnagagi. Ma ei saa sind ialgi sundima. Puhka, niikaua kui tahad! Kosuta ennast! Aga ära mine enam kõrtsi! Mati, kas sa siis ise ei märka, kui wiletsaks ja põduraks sa seeläbi oled saanud — juba selle lühikese ajaga!“
