340
Mathias Lutz jõi palju ja töötas wähe. Kui ta elu mitte warsti ei muutunud, siis oli ta kadunud inimene.
Ikka murelikumalt hakkas meister Wittelbach teda tähele panema. Oli see weel tema endine usin, terane, auus ahne, ikka uute ülesannete kallal uuriw tööline, kes muidu päewagi ametist ära ei jäänud, kõige wähem joomise pärast, kes hommikul esimene ja õhtul wiimane oli! Töö oli talle nähtawalt wastumeelseks saanud. Mida ta tegi, tegi ta hooletumalt, masinlikult, laisalt. Erutust, osawõtmist, sügawamat sissetungimist ei awaldanud ta enam kõige tänulikuma ülesande kohta. Selle mehe waim oli kustumas. Ja siia juurde tuli alaline puudumine tööst — tundide, poolte ja terwete päewade ning järgemööda mitmete päewade kaupa.
Wittelbach ja Huber püüdsiwad teda sellest olekust igal wiisi üles raputada. Kõige pealt sõbraliste nõuuannete ja palwetegagi. Asjata! Mathias tõotas ümberpöörmist, aga ei pidanud sõna. Siis katsus meister manitsemisega, nurisemisega, hoiatamisega õnne. Ka see oli sekssamaks korraks. Ta hakkas pealegi jämedaid wastuseid saama. Ja kui ta wiimaks ähwardusega ilmus, wihastas sell, heitis talle tänamata meelt ja muud ülekohut ette, ning ütles talle teenistuse ise üles…
Küll katsus Huber teda sellest otsusest taganemisele meelitada, ja meister oli walmis, talle lepituseks kätt pakkuma — Lutz jäi kiusliku inimese kangekaelsusega järelandmataks. Ta toetas ennast oma endise tubliduse peale ja seletas uhkelt, teda wõetawat igas töökojas lahtiste kätega wastu; Mathias Lutzil ei olla waja tööd kerjama minna. Ja nõnda lahkus ta oma hea ja auusa peremehe juurest, kelle juures ta niipalju aastaid töötanud ja kellega ta nagu poeg isaga elanud…
