33
„Mis sul seal koti sees on?“
„Ei midagi.“
„Kuidas — ei midagi? Seal on ju üsna suur asi sees!“
„Aga mitte noorherrale.“
„Kellele siis?“
„Paruni herrale.“
„Näita siia!“
„Ei näita.“
„Sa ei näita?“
„Ei näita.“
Kauemine ei suutnud noor saks ennast talitseda. Ta koerapiits wihises läbi õhu ja käis poisile plaksti pähe. Siis asus ta räpakalt Maidu kompsust kinni. Lühikene rübelemine tekkis. Warsti lendas aga noor parun tuigerdades tagasi ja pidi peaaegu selili kibuwitsa-põesasse kukkuma. Ta oli Maidu tugewat teomehe-kätt tunda saanud…
Minut aega seisiwad mõlemad wastased tummalt üksteise ees. Kaks paari wihast kiirgawaid silmi imesiwad endid üksteise sisse, kaks wõitlejat uurisiwad üksteise kangust, kuulutasiwad üksteisele algawat waenu ette… Mait teadis, kellega tal tegemist oli, kelle koerapiits talle näosse löönud, kelle wägiwaldne käsi ta kallisse warandusesse püüdnud puutuda. See oli ta wend, ta suurtsugu wend, noormees, kelle soontes seesama weri woolas, mis temagi omades. — Noor parun aga nägi ainult hulljulget, kangekaelset, häbemata talupoega oma ees, kes saksale wastu julges hakata, kes saksa wastu kättki usaldanud tõsta! Tohtis saks sellega leppida? Wõis ta niisuguse kuritöö karistamata jätta?
Silmapilk näis noor parun aru pidawat, kas uueste tugewa ja wapra wastase kallale karata, wõi omale enne
