322
Kas see minu rõemus, priske poiss on? näis ta pilk hüüdwat.
Lutz ei pannud teda tähele. Teda näitasiwad pudelid huwitawat. Ta kallas kannu täis ja jõi selle ühe hingega tühjaks. Ta polnud juba mõnda aega enam õlut joonud. Ja kui Huber riistast natuke rüübanud, täitis Lutz ta uueste ja tühjendas ta teist ja warsti kolmat korda.
„Mida sa juba tead, Konrad?“ küsis ta siis.
„Et sinu naine jälle kodus ja et tal poeg on,“ wastas Huber.
„See on õige. Paned sa seda imeks?“
„Ma ei paneks seda mitte imeks, kui ma sinu ja neiu Wittelbachi nägusid mitte poleks näinud. Neist nägudest selgus mulle, et asi mitte õige ei ole.“
„Kuidas, Konrad? Sündmuse enese üle ei imesta sa mitte?“
„Õigust ütelda — ei. Ma nägin seda tulema ja arwasin, et sina seda ka näed, et sa kui isa seda tead, et kõik korras on. Ma märkasin seda mõni aeg pärast sinu pulma. Et asi minusse sugugi ei puutunud, ei teinud ma sellest sinu ega kellegi teise wastu wälja. Wahel olin ma — seda pean tunnistama — pealegi kahewahel, kas ma õieti näinud…“
„Sa olid õieti näinud, aga mina pole mitte isa,“ ütles Mathias, jälle agaraste kannu täites.
„Siis kõnele!“
Ja Lutz kõneles.
Ta kõneles niisuguse õhinaga, nagu tunneks ta sellest lõbu, nagu ootaks ta tröösti ja peastmist sellest, et ta sõbrale kõik teada annab, mis ta hinge rõhus.
Huber kuulas sõnalausumata pealt. Mida kaugemale Mathias jõudis, seda sügawama punaga kattis end Huberi
