315
mind unustada jd mujalt paremat õnne leida. Sul pidi ju kerge olema, mind unustada, sest ma olin sind nurjatumalt petnud. Ja ma kordan sulle siin ka praegu: ma lahkun oma lapsega silmapilk sinu majast, kui sa seda soowid. Ja ma wõin arwata, et sul muud soowi ei ole. Meid lahutatakse takistuseta, kui mina enese süüdlaseks tunnistan. Ainult üks palwe oleks mul: anna mulle andeks, Mati, et ma sind petsin, ära põlga mind nii wäga, kergenda minu süüd selle peale mõeldes, et ma mitte meelega pole eksinud. Waid et ma wägiwalla ohwriks olen saanud. Ma tahan kõik wälja kannatada, igale karistusele alla heita, ainult sinu põlgtust, sinu andeksandmata wiha ei suuda ma siit majast mitte kaasa wõtta… Mati, halasta mu peale!…“
Pisarad lämmatasiwad ta heale. Ta oli ärewusest ja kõnelemisest nii ära nõrkenud, et ta rinna ja peaga sohwa ees seiswa laua peale langes, kuna kramplikud tuksumised ta terwet keha raputasiwad.
Mathias waikis.
Ta oli endisesse tardunud, eluta olekusse sattunud. Ta käed rippusiwad lõdwalt maha, ta nägu awaldas osawõtmatust, wäsimust, peaaegu tuimust. Ta oli nagu inimene, kes nii raske õnnetuse alla sattunud, et ta seda mõista ja kanda ei püüagi. Talle näis ükskõik olewat, mis temast saab.
„Leena, mine puhkama, meie räägime homme edasi,“ ütles ta heal pika, tumma waheaja järele nagu kaugelt eemalt.
Leena tõusis sõnakuulelikult üles ja kadus nagu tuikuw wari teise kambrisse…
