311
enam wähematki kahtlust, et ta mind kawalaste lõksu püüdnud, et ma tema wang olin, et ta oma ähwardused täide wõis saata. Mul polnud kuskilt abi loota. Ja ma ei tahtnud maale tagasi minna, ei wabalt ega wangina. Mind hirmutas sealne elu. Ma olin kergema põlwega, puhtama tööga harjunud, linn oli mulle armsaks saanud. Kuid see kõik polnud pea-asi. Pea-asi oli minu armastus sinu wastu. Mõte, sind täieste silmast kaodata, oli mulle ärakannatamata. Ja ometi teadsin ma, et minul sinu kohta mingit lootust ei tohtinud olla. Ma ei teadnud midagi sellest, et sa oma ühenduse Berthaga enne maalesõitmist lõpetanud. Oma esimeses kirjaski ei rääkinud sa sellest. Sinu teine kiri tuli liig, liig hilja. Just see teadmine, et sa mulle kadunud olid, et meie wahel midagi tekkida ei wõinud, mõjus raskeste minu otsuse kohta. Ma mõtlesin nõnda, Mati: Sa oled waene, üksik tütarlaps, seisad oma jalal, toidad ennast oma käte tööga. Sinul pole kellegile wastutust anda, sul pole kellegi wastu kohustusi, sa pole oma auu ja puhtust kellelegi tõotanud. See, kellele sa kõik hoiaksid, kelle pärast sa oma hingewalu kas wõi noaga kaitseksid — see on teise oma, seda ei saa sa ialgi kätte! Kui ta silm ka lahkeste su peale waatab, siis on sidemed, mis teda teisega ühendawad, ometi nii tugewad, et sina neid ei suuda katkestada! Ilma temata on sulle aga kõik ükspuhas. Ja sinu süü ei keela sind tema lähedal elamast, teda wahel nägemast. Sinu süü teeb sulle seda alles wõimalikuks…
„Minu wastupanek oli nõrkemas. Ja kiusaja piinas mind edasi, kuni ma poolsurnud olin, ja sundis mind jooma, kuni ma enam mõtelda ei jaksanud. Mul oli tundmus, kui oleksin ma ihust ja hingest halwatud, kui oleks mu sees kõik kustunud ja tardunud. Ainult niipalju leidsin weel jõudu
