309
„Ta waatas mulle naeratades otsa.“
„Nii kuda kaupa saame, armas laps! Minu otsus on küll kindel, sind oma teenistusesse wõtta. Aga ma wõin sind ka linna jätta ja sulle seks eluaegse tunnistuse anda. Sa peaksid siis aga mõistlik olema. Tead isegi, mis ma sellega mõtlen.“
„Nuttes ja wärisedes hakkasin teda nüüd paluma. Ma püüdsin talle kõige ilusamad sõnad anda, ta südant haledaks teha, tema armu ja kaastundmust äratada. Ta kuulas wagusalt pealt, jäi aga kõwaks. Wiimaks langesin ma ta ette tõeste põlwili ja suudlesin ta kätt. Ta tõstis mu ülesse, käskis mind rahulikult jälle maha istuda ja pealt kuulata, mis ta minule kõneleb.
„Ta kõneles minuga terwe õhtu kuni poole ööni. See kawal, armuheitmata inimene ähwardas ja palus, meelitas ja noomis, hoiatas ja hirmutas läbisegi. Ta tüütas, wäsitas, uimastas mind oma sõnadega, kuni ma wiimaks ei teadnud, kus mu pea on. Tema wisadus käis igast inimese- jõuust, igast kannatusest ja wastupanemist üle. Mis ta minule rääkis, seda ei jaksa ma sulle kõik jutustada…
„Ta algas sellega, et ta mulle seletas, talitaja olewat tema käsul mind maale tulnud wiima, kui meie teineteisega ühendusele ei jõua. Et ma teist korda põgenema ei saaks pista, selle eest olla hoolt kantud. Kõik uksed olla lukus, wõtmed tema käes, talitaja walwamas. Iga wastupanek olla asjata, mind wõidawat siduda: ka karjuda ei maksta mul; maja olla inimestest tühi ja uulitsal topitawat mu suu kinni. Pealegi olla talitajal seaduslik woli mind wangina maale wiia ja seks politseilt, kui tarwis, abi nõuda.
„Siis seletas ta, kui häbistaw see mulle oleks, kui mind wangina läbi maa weetaks ja mu kodukohta wiidaks.
