304
juurest ära. Kui mitte kõik kuri wale polnud, mis ta kubernerist rääkinud, siis olin ma tema küüsis nagu ennegi. Ja minu arust oli wäga wõimalik, et ta kubernerile omal ajal kindlat tõotust ei andnud, waid omale ainult mõtlemiseaega wõttis, sest keegi ei teadnud ju selgeste, mis nad kahekesi kõnelenud, ka see herra mitte, kes minu eest kuberneri juures kostnud. Niisama wõimalik oli mu meelest, et ükski wõim teda sundida ei wõinud mind wallast wälja laskma. Kes on wägewam kui mõisnik! Kui üks saks kõik oma peremehed linnas ilma miski süüta wõis waese-omaks peksta lasta, siis wõis teine ka oma ärajooksnud teenija walda tagasi wiia…
„Ma wõisin juba arwata, mispärast ta seda tahtis teha. See oli kius, kättemaksmine selle eest, et ma salaja linna tulnud ja et mu asi siin kuberneri ette kantud. See määris tema nime, seda enam, et ta arwata wõis, kui palju inimesi nüüd linnas tema tegu tunnewad. Sel lool ei pruukinud ta ju kohutki nii wäga karta — asi oli juba muidugi laiale lagunenud. Mind aga tahtis ta selle eest kannatada lasta. Ta nägi, kui wäga mulle elu ja teenistus linnas meeldisiwad, wõis ka arwata, kui kallis mulle wallast wäljasaamine, priius, on, ning külma rahuga wõttis ta oma sõna, mis ta mulle opmanni kaudu andnud, tagasi, jättis mu ilma elamise-tunnistuseta, wiis mu uueste oma wõimuse alla…
„See oli mu esimene arwamine. Mida rohkem ma aga asja üle järele mõtlesin, seda enam läksiwad mu silmad lahti, seda kaugemale ulatas mu waade. Ma ütlesin enesele: Tal pole ialgi nõuu olnud, sulle priiust anda, sind oma meelewalla alt lahti lasta. Tema tõotus oli wäljamõeldud kelmus. Ta soowitas sind ainult silmakirjaks oma õele teenijaks, ta plaan oli seejuures kohe kindel, sind wars-
