297
saada, kes see häbemata äraandja minu majas on! Mathilde, loe ometi, ja ütle, mis sa sellest jõledusest arwad!“
Mathilde luges ja läks näost punaseks. Ta näis nii kohmetu olewat, et ei teadnud, kuhu silmi lüüa. Wististe õnneks oli talle, et teda nii wäga tähele ei pandud. Kõigil oli piinliku seisukorra enesega tegemist.
Kõige õnnetum näis praegusel silmapilgul emand Brink olewat. Talle ei tahtnud kuidagi hingesse mahtuda, et üks tema ameti- ja ärisaladustest kõige näotumal wiisil ilmsiks saanud. Oma ärewuses läks ta nii kaugele, et ta wahe oma haige ja selle mehe wahel ära unustas ning wiimasele kentsaka lapsik-meelega küsimuse ette pani, kas ta siis ise ei wõiwat aimata, kes tema tuttawatest selle alatuma kirja wõis kirjutanud olla — just kui oleks saladuse ilmutaja kättesaamine praegusel puhul ka emand Lutzi mehele kõige tähtsam küsimus.
„Emand Brink,“ wastas Mathias, ilma tema weidrat pärimist tähele panemata, „ma wiin oma naise Teie juurest sedamaid koju. Mis ta Teile wõlgu peaks olema, seda maksan Teile homme ära. Ma palun selle eest hoolt kanda, et tema üleriided kohe siia toodaks.“
„Aga see on wõimata!“ hüüdis ämmaemand. „Teie näete ju, kui nõrk see waene noor inimene raskest haigusest on! Mis Teil temaga weel kõneleda on, seda wõite lühidelt siinsamas teha.“
„Mis mul temaga kõneleda on, kõnelen ma kodus! Siin sünnib minu tahtmine, emand Brink, mitte kellegi muu oma. Ma palun weel kord oma naise riideid!“
Herra Lutz ütles seda kaunis wagusaste, aga ta heales ja pilgus oli midagi, mis iga tõrkumise, iga wasturääkimise wõimsalt maha lõi. Emand Brink taganes temast mitu sammu eemale, kuni ta oma õe juurde jõudis. Selle