294
põrandaga kokku puutusiwad. Nõnda jäi ta rinna peale wajunud peaga mehe jalge ette surmawat hoopi ootama.
„Mati, tapa mind!“
Kas ta nõnda ütles — Mathias ei teadnud seda, aga pilt ise rääkis keelt, mis mehe kõrwale kuuldawaks sai. Ja Mati käsi tõusis — tõusis raske, kõwa töömehe-rusikaga, mis selle ilusa wäikese peakese küll oleks wõinud maha uinutada. Aga see rusikas wajus poole tee pealt lõdwalt jälle tagasi. Wäike walkjas käherpea seal maas oli liig ilus, ta oli sellele waesele mehele liig kallis, ta oli tema senine terwe warandus olnud, ta oleks selle pea eest igatahes enda oma andnud! Niisugust warandust ei häwitata ühe rusikahoobiga…
Sügaw waikus walitses toas.
Kuulda oli ainult, kuda Leena rind töötas.
Seal hakkas Mathias korraga naerma.
Ega see siis ilmsi olnud, mis ta nägi ja kuulis! Ta oleks ju narr pidanud olema, kui ta seda uskus. Terwe lugu polnud muud kui üksainus suur, pöörane, nurjatu — aprillinali. Jumal teab, kelle korda saadetud, ning Jumal teab, miks tema naine sellest osa wõttis. Ja kui see mitte nali ei olnud, siis oli see silmamoondus, wiirastus, palawiku-unenägu, ja tema, kes ta seda nägi, pidi haige sonija olema, kes sängist putku pannud…
Mathias hakkas mõlema käega oma pea ümbert kinni, surus sõrmed oma silmade peale ja mõtles: Kui ma nüüd silmad natukese aja pärast jälle lahti teen, siis on kõik kadunud! Ma olen kodus oma soojas pesas ja minu armas naine on maal ema juures. Ja tema hinge peal ei ole mingit süüd, sest ta on kõige puhtam ja karskem ja truuim naisterahwas Jumala päikese all, ja ma kargan igaühele kõri kallale, kes temast muud julgeb tõendada…
Ta naeris weel kord ja tegi silmad lahti.
