Mine sisu juurde

Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/281

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

280

eide linna tuua… Pulma-seltskond oli linnaliste mõttes kirju — Saksa käsitöölised ja Eesti talupojad. Saksa keelt rääkiwad mamslid ja „maakeelega“ teenijad tüdrukud koos! Kuid sellest saadi hea tahtmise ja lõbusa tujuga üle. Iseäranis oskas Konrad Huber, kes seisuslist uhkust kitsarinnalisel mõttel ei tundnud, upsakust ja kõrkust aga otse wihkas, oma suurte seltskondliste osawustega ja oma lõppemata naljaga üksikute isikute ja kihtide wahele sildasid lüüa, nii et saks ja talupoeg üksteist mitte ainult ei sallinud, waid warsti ka mõistis.

Elawat uhkuse-kõdi oma laste üle tundsiwad pruudi ema ja peigmehe wanemad, iseäranis wiimased. Konna Jaak, kelle selg raske peksu tagajärjel kõwerasse kiskus, wahtis nurgast, tossaw sigar suus, nägu naerul, wahetpidamata selle suure, ilusa, uhke herra peale, kes ennast tema pojaks julges tunnistada. Temal, wa’ Konna Jaagul, oli linnas niisugune poeg! Oh, et seda terwe wald, terwe kihelkond näeks! Ja et nad ka näeksiwad, kui ilusas toas ta elab ja kui tore kapp ja kummut tal on ja missugune kell seina peal — kell, milles, kui ta lööma hakkab, wäike uks klõpsti lahti läheb, kust kägu noka wälja pistab ja walju healega kukub, just nagu eluski kägu kuuse otsas kukub!…

Mitte wähem uhke polnud Konna Liisu poja üle. Tal oleks wististe asja olnud südame-põhjas kahetseda, et ta selle lapse wastu kord nii kuri ja ülekohtune olnud ja et ta tema linna-kippumise wastu nii käredaste wõidelnud. Aga et poeg minewiku näis unustanud olewat, ema wastu mingit paha südames ei kandnud, ta wastu niisama lahke oli nagu hea isa ja kõigi teiste wastu, siis maitses ka Liisu segamata tundmustega seda õnne ja uhkust, et tal linnas „meistri-mees“ pojaks oli, kellel „Saksa keel selge nagu wesi“ ja „raha kui raba“, sõnad, mida ta