269
„Missugune kena naine saaks sellest lapsest!“ Ja ka nüüd jäi ta kahewahele, missugused omadused neiu juures selle õnnestawa ihalduse peasünnitajad oliwad, kas ta hallika-selged, rääkiwad lapse-silmad, ta rõõsk ja wärske nägu selle elu ja õnne pakkuwa suukesega, wõi ta meeli erutaw naiserind. Mathiase meelest oli korraga, kui poleks ta hing mitte kallis küllalt, et seda inimest seal oma wastas enesele, üksnes enesele lunastada…
Ta tõmmas aerud äkitselt lootsiku sisse.
„Leena, miks Teie ei taha mulle naiseks tulla?“
Ta ehmatas peaaegu isegi selle järsu küsimise üle; Leena aga jäi talle keeletumalt otsa wahtima.
„Ma tahan teada saada, mis Teil minu wastu on,“ lisas ta oma teada pehmemalt ja rahulikumalt juurde, aga ta healel oli siiski nii kare kõla, nagu pitsitaks sala wiha ta südant.
„Minul Teie wastu?“ kordas neiu, kuna ta käed tüüri lahti lasksiwad; ta tahtis midagi juurde lisada, aga mingi sisemine wõim näis ta keelt halwawat, ja noormees pani tähele, kuda ta näost nii walgeks lõi, nagu ta teda weel kunagi polnud näinud.
„Teil peab minu wastu wiimasel ajal midagi olema,“ tõukas Mathias katkestatud lausete kaupa wälja, kuna ta silm kindlaste neiu näo peal wiibis, „sest meie saime hakatusel teineteisega wäga hästi läbi, — meie olime minu teada kõige paremad sõbrad, — ma arwasin, et Teie mind sallite, — ma ei suutnud arwatagi, et Teie mulle niisuguse wastuse annaksite, — mis on Teiega waheajal sündinud —?“
„Ma sallin Teid praegu weel, — meie oleme praegu weel sõbrad,“ wastas Leena tasa, kuna ta heal niisama paluw ja lepitaw oli, nagu ta pilk.
„See on aga sõprus, mis mulle ei meeldi! Ma lootsin
