264
„Aga siin pole poole sõnagagi öeldud, et ta sinu wastu mitte midagi ei tunne, et ta oma südame-kalkuse pärast sinu käe tagasi lükkab. See on minu arust kahtlane!“
Aga Mathias naeratas nukralt ja wastas:
„Minu arust on see üsna loomulik. Ta ei taha mind niisuguse otsekohese, kareda tunnistusega haawata, seks on ta liig õrna loomusega inimene. Aga kirja terwe sisu annab liig selgeste märku, et just puuduw wastu-armastus ta sulge on juhtinud. Jätame kõik mõistatamise, sõber — asi on otsas.“
Sõna „otsas“ tõi Huberile uue ärewuse-hoo.
„Sa tahad siis selle otsusega leppida ja wagusaste nurka pugeda?“ hüüdis ta. „Kas tead, mina ei teeks seda mitte!“
„Mis sina siis weel teeksid?“
„Wähemast astuksin ma temaga sedamaid ühendusesse ja püüaksin teda suuga seda tunnistama panna, mis ta kirjas ütlemata on jätnud. Naisterahwastel on ju wahel kentsakad tujud ja arwamised, mille sunnil ja mõjul nad raskeid otsusid teewad ja mida nad pärast kahetsewad. Sul ehk läheb korda, tema põhjuseid ümber puhuda. Wähemast katset peaksid sa tegema, ja mina tahan hoolt kanda, et see sünnib.“
„Ma kuulan sinu sõna, sest mul on kahju temast ilma jääda,“ wastas Lutz nii kurwalt, et see Konradil südamest läbi lõikas. „Mis nõuu sa mulle annad?“
Hubert mõtles järele.
„Ülehomme on pühapäew. Kirjuta talle weel täna õhtu ja kutsu teda pühapäewaks jalutama. Teie wõiksite pikema käigu linnast wälja teha, sest wabas looduses olla niisuguseid asju kõige kohasem harutada, ütlewad asjatundjad… Kas tal pühapäewiti peaks prii aega olema?“
„Wististe, sest oma esimeses kirjas nimetas ta, et tema
