261
„Ei. See on unustatud. Meie wahe on selge, ning sellest on mul hea meel… Aga meie peame kuhugile sisse astuma, kus tulewalgust on, siis wõid mu hinge-oleku üle ise otsustada. Seda puhku ütlen sulle ainult, et sa oma pea oled kaotanud…“
„Mina oma pea? Seda ei tunne ma sugugi. Küll aga arwan märkawat, et sinu pea jälle kord kadunud on… Astume siia sisse.“
Nad oliwad, mööda Dunkri uulitsat alla minnes, Kullasepa uulitsa nurgale jõudnud ja seisiwad siin wäikese madalamat liiki joogimaja ees. Teades, et selles suurema joogitoa kõrwal kaks pisikest, päewal pimedat kambrikest on, kus eksitamata istuda wõis, astusiwad nad sedamaid sisse ning leidsiwad õnneks teise tühja olewat. Kui nad istet wõtnud ja Huber õlut tellinud, tõmmas Lutz põuetaskust ühe kirjapoogna wälja, ulatas sõbra kätte ja ütles healega, mis ainult allaneelatud ohkamine oli:
„Loe!“
Konrad waatas ruttu algulauset ja niisama ruttu allkirja ning hüüdis:
„Leena Paju käest! See on huwitaw!“
„Wäga huwitaw!“ kordas Mathias niisugusel toonil, et sõber talle imestades otsa pidi waatama.
Konrad Huber aga luges:
| „Armas sõber!
Wabandage, et ma Teie wiimase kirja peale nii hilja wastan. Aga ma pidin enesega kaua wõitlema, enne kui sulge tohtisin kätte wõtta. Seda kindlam on aga nüüd otsus, mis ma Teile wõin ette panna. Andke mulle armulikult andeks, kui see otsus Teid pahandab wõi haawab — ma ei wõi |
