244
Tüdrukul saab sinust kahju olema, ta saab palju nutma ja kaua õnnetu olema — mis sa arwad?“
„Wäga wõimalik,“ wastas Lutz rõhutult, „ja mis siis?“
„See muidugi waewab sinu head südant. Kaastundmuse pärast soowiksid sa wististe, et Bertha ka õnnelik oleks. Kas ma eksin?“
„Ei.“
„No waata! Siin wõin mina abi anda. Ma kosin sinu mahajäetud pruudi omale.“
„Sina, Konrad?“
„Miks mitte? Armastuse pärast ei tee ma seda mitte — ma matsin oma esimese ja wiimase armastuse Rheini ääres maha. Aga jõukaks meistriks tahaksin heameelega saada. Ja et see nüüd, kus sina taganed, wõimalik on — miks ei peaks ma oina sarwist kinni hakkama? Iseäranis weel, kui ma sinule seega head wõin teha! Wõi arwad, et Bertha mind wastu ei wõta? Sest et ma wähem sile poiss olen kui sina? Ära karda! Berthal pole enam palju walida ja ta wanadele meeldin ma. Minu wana ja auusa kodanikuseisuse kohta pole ka laitust leida. Sa näed, kõik on korras. Ainult sinu luba puudub weel. Ja nagu lood praegu seisawad, ei karda ma, et sa mulle seda keelad.“
„Kuule, Konrad, see on wist uus tembutus.“
„Mitte põrmugi! Minu käsi selle peale.“
Lutz tunnistas sõpra tüki aega kõige sügawama uurimisega, aga see wõllanägu jäi tõsiseks nagu apostel. Ta pilgust ja palgest polnud muud wälja lugeda, kui seda, mis ta suu tõendas.
Õiguse pärast polnud lugu ka nii tõewastane. Miks ei pidanud Huber sedasama ihaldusewääriliseks pidama, mis Lutzki? Miks mitte sellesama eesmärgi poole sõudma nagu temagi? Ta oli ennast seni tagasi hoidnud, sest et ta teise
