242
Lutz lõi pilgu sõbra peale; ta arwas tema näolt kelmi nalja tundemärkisid leidwat. Ta eksis. Huber wahtis talle kindla, põnewa tõsidusega silma.
„Sa wõid julge olla, et ma tõtt räägin,“ ütles ta, „ja kui sa sellest siiamaani midagi ei teadnud, midagi ei aimanud, siis wõid isegi aimata, mis mind waikima, saladust peitma sundis. Ma ei tahtnud sind eksitada, sest sa oled mu parem sõber. Ja sul oli eesõigus. Ma mõtlesin: Oled ühe armastuse juba maha matnud, wõid teisega sedasama teha. Nurjatu oleks sinust, oma sõbra õnne järele ahnitseda. Nüüd aga, kus ma näen, et minu armastus suurem on kui sinu oma —“
„Konrad, ütle mulle, mis see tähendab?“ hüüdis Lutz äkitselt, ja käsi, mille ta laua peale laskis langeda, oli rusikas.
„Mis see tähendab? Ma arwan, et minu sõnad selged ja arusaadawad küllalt oliwad! Ma nõuan omale waba rada selle naisterahwa poole, kellele sinul seda pakkuda pole, mis minul. See tütarlaps on nüüd waba. Ja et ta minu ülem õnn on, et ma teda esimesest tunnist saadik tõsise, mehise südamega armastan, siis on mul nõuu, teda omale wõita. Sinule, kui oma sõbrale, annan ma, et iga eksiarwamist kõrwale heita, seda otsekoheselt teada. Ma loodan, et sa mind nüüd mõistad ja teed, mis sel puhul sinu kohus on.“
Lutz wahtis sõbra otsa, nagu oleks see talle äkitselt kõri kallale kippunud.
„Sina, Konrad, — sina?“ kogeles ta pärani silmil.
„Ja, mina,“ kostis Huber peaaegu waenliku terawusega. „Ma annan sulle natuke aega, oma imestuse üle wõitu saada. Siis aga pead mulle kinnitama, oma auusõna peale kinnitama, et sinu ja selle tütarlapse wahel kõik otsas on, kõik surnud ja maha maetud, praegusest silmapilgust saadik.“
