239
täielist selgust muretseda, et sellest piinlikust waakumisest lootuse ja kartuse wahel peaseda?… Aga mida oli ta korda saatnud? Ei ühte ega teist.
See tähendas midagi. Ja sõber Huber ütles talle ühel päewal ära, mis see tähendas.
„Kuule, wennas,“ algas ta, kui nad ühel õhtul pärast Leena äraminekut kahekesi härberis istusiwad, „sinuga ei saa enam kõige parema aine üle mõistlikku juttu soetada. Kõnelen mina hobusest, siis räägid sina lambast; küsin mina tuld, siis annad sina mulle wett. Mis sa ennast asjata waewad! Sa ei suuda seda tütarlast unustada, kes hiljuti meie keskelt lahkus. Siis mine ja kosi ta ära! Seks ju tütarlapsed maailmas on! Minu arust ei ole ükski asi lihtsam kui see.“
Mathias wahtis talle laial silmal otsa. Tema meelest ei näidanud asi sugugi nii lihtlabane olewat.
„Ma mõistan ju, mis sa mulle wastad,“ naeris Huber. „Aga kahte naist ei wõi sa ometi wõtta. Ühe kumbagist pead siiski walima.“
„Aga kumba?“
„Ahah — kõnelema hakkad juba! Siis pole wiga.“ Ja Huber patsutas talle julgustawalt õla peale. „Telli uut keswawett, ja siis püüame mõistlikule otsusele jõuda. Mul on ju üsna hale meel sinust. Sa wingerdad nagu pooleks tallatud madu öösetel koikus ja eksitad mind mu unerahus. See peab kord lõppema… Kumb meeldib sulle enam — Bertha wõi Leena?“
„Leena.“
„Mulle ka. Aga mis on sulle armsam — rikkus wõi waesus.“
„Rikkus.“
