231
ja lõpeks sekretär Rutow! Kolme ametnikku, nende seas kahte politseimeest, liigutada — kas arwate, Leena, et see kerge töö on? Kui ma noorem oleksin, wõi ka — kui mu auuwäärt õrnem pool seal ei istuks, siis peaksite mulle selle waewa eest kolm musu andma… Mamma, ega sa midagi kuulnud?“
Mamma kortsutas ainult kulmu. Kahtlemata oli talle wastumeelt, et majaherra teenijaga nõnda naljatas, pealegi tema kuuldes. Kuid Wittelbach, kes kõige paremas tujus näis olewat, ei teinud sellest wälja.
„Kõige sügawam mõju oli minu liigutuse-kõnel herra Rutowi kohta. Teie oleksite pidanud nägema, Leena, kudas see tubli mees nagu takukoonal põlema lõi paruni nurjatustest kuuldes. Ilma minu küsimata oli ta walmis, lugu kubernerile teada andma. ‚Ma tahan näha saada, kas junkrite wägiwallal piirisid on wõi mitte!‘ hüüdis ta… Teie wõite julge olla, Leena, juba homme on Teie asi kuberneril teada. Ja siis ootame ära, mis edasi sünnib. Teil on nüüd agar ja mõjukas eestkostja — see olgu Teile trööstiks.“
Leena ütles mõne kogelewa tänusõna ja wõis siis kergendatud rinnal lootusrikast uudist teistele minna teatama. Õhtul kuulis ka Mathias Lutz meistri suust asja uuest pöörest. Mamsel Bertha oli seda juba ennemalt kuulnud. Ühe kui teise silmad lõiwad läikima, kuid wäga wastandlisel wiisil. Leena kõrwal oli majas nüüd weel üks inimene, keda mamsel Bertha sel puhul wihkas, ja see oli ta lihane isa. — —
Juba teise päewa õhtul toodi teade, et Leena asi kubernerile soowitud tagajärjega ette pandud. Tooja oli sekretär Rutow ise, weel kaunis noor, pika, sirge kaswuga ja mõnusa jutuga herra, kelle elawatest silmadest mõtlew waim ja soe osawõtmine kõige kohta, mis temale jutu-
