22
nud. Õpipoiss õpib mitu aastat. On tal amet käes, siis saab selliks.
Keda siis meistrid õpipoisteks wõtwat?
Noh, kes neile meeldib. Peawad muidugi terased, wiksid poisid olema.
„Kas siis — hm! — kas siis —“ Mait punastas ära ja hakkas kogeldama — „kas siis külapoissa koa wõetakse?“
Puusepp waatas poisi otsa ja hakkas naerma.
„Kas sina siis tahaks tisleri juure õpipoisiks minna?“ küsis ta.
„Tahaks küll!“ wastas Mait südame põhjast.
„Ja, wennas, külapoissa ehk wõetakse,“ itsitas puusepp, „aga ega siis sinusugusel paruni-pojal kõlba meistri juure minna!“
Mait hammustas huulde, aga ta ei jäänud wastust wõlgu:
„Kas siis adra ja äkke taga ennem kõlbab käia?“
„Õige küll,“ tähendas puusepp lõuga õerudes, „aga kes sind wallast wälja laseb! Pead ju isa koha eest mõisnikku orjama.“
„No, eks wõiks paluda?“
„Paluda wõiks, aga wõi seda tähele pannakse! Saksal tööinimesi waja. Kes su isal siis teopäewad ära teeb?“
„Eks mõni teine tee!“
„Ja sa ei oska koa Saksa keelt. Meistri-poisil peab Saksa keel suus olema.“
„Seda wõib kätte õppida.“
Puusepp hakkas jälle naerma. Mõte, et Konna Mait, see teopoiss seal, Saksa keelt õpib, oli liig naljakas. Aga kui ta pilgu poisi sügaw-tõsisesse, õhetawasse näosse heitis, kui ta tema silmas waimustatud tungi ja tahtmist nägi
