228
kleidisabast wäike ots ukse wahele poleks jäänud. Muidu oli pilt endine: Liisa kaitses ust oma laia seljaga, Tiina seisis ähwardawalt tema kõrwal.
„Leena tulgu kohe wõeraste-tuppa,“ käskis Wittelbach kindlal toonil.
„Ütelge wartalile, et Leenat majas enam ei ole,“ wastas Tiina tudisewa mokaga.
„Jätke oma tembutamine! Leena, tulge sahwrist wälja, Teile ei tehta midagi paha!“
Leena wäljatulek oli aga alles wõimalik, kui Liisa ukse eest ära astunud, mis wäga aeglaselt ja tõrkuwalt sündis.
Pelguline ise oli wõrdlemisi weel kõige rahulisem. Ta nägu oli küll kahwatu ja silmad hirmunud, aga wagusi ja wiiwitamata astus ta majaherra järel üle wahekoja saali, kardetawa külalise ette.
See silmitses teda nähtawa osawõtmisega ja pani talle mõned küsimised ta nime, wanaduse, kodukoha ning põgenemise põhjuse üle ette, mispeale Leena lühidelt ja kindlalt wastas. Meister seletas talle siis ära, mis nad tema heaks praegu tahawad ette wõtta, ning awaldas talle kõwa käsu, majast mitte wälja minna, enne kui temale seks luba on antud.
Kui herrad weini wälja joonud ja meister parema kuue selga tõmmanud, läksiwad mõlemad koos politseisse, maja-elanikka kõige suuremasse ärewusesse maha jättes.
Tiina ja Liisa oliwad nagu peata kanad; nad ei märganud ühegi töö külge kätt panna, ei üksteisega õiget sõnagi wahetada, kuna Leena nuttes tüdrukute wäikses kambris istus… Nüüd wiimaks ilmus ka majaemand nähtawale, kes, et mitte politsei-ülema pärimiste alla sattuda, kohe hakatusel peitu oli läinud. Ja wiimaks tuli alt töö-
