222
ja kõige wiisakama naeratamisega, kuna ta kumardades ametniku kätt surus. „Olen ainult uudishimuline, teada saada, millega ma püha politseid wõiksin teenida. Et ma seda heameelega teen, herra Maiwald, selle kohta ei wõi Teil kahtlust olla… Olge nii lahke!“
Ta tähendas auupaklikult tooli peale ja wõttid krabinal ühe puutumata sigari-kasti lahti.
„Wõtke heaks! Ma loodan, see nummer saab Teie kiitust leidma. Sündimise-päewa kingitus! Salakaup Hollandi laewa pealt, kui seda kuritööd politseile tohib ilmutada.“
„Politsei kõrwad on kurdid, kui ta saagist osa saab,“ naljatas jaoskonna-ülem wastu, kuna ta kastist ühe kullakarwalise tubakarulli tänades wälja wõttis. „Ma tulen wäikese ametliku asja pärast,“ algas ta siis, kui Wittelbach talle tuld andnud ja ta mõned sinised rõngad suure osawusega õhku lasknud.
„Ametliku asja pärast?“ küsis meister kerge imestusega. „Ega ometi mõni wõistleja äris wõi kaardilauas mu peale pettuse-kaebtust ole tõstnud?“
„Ei, sest wist ei ole nende eneste südame-tunnistused ka mitte puhtad,“ naeris herra Maiwald. „Mul oli teine asi. Teie juures töötab üks õmbleja, nimega Leena Paju?“
Ahaa — mõtles Wittelbach ja hakkas korraga kangeste köhima; wist oli Hawanna suits tal kurku läinud.
„Leena Paju?“ kordas ta. „Ma’p teagi õieti, mis ta liignimi on. Üks õmbleja, keda Leenaks kutsutakse, on mul aga tõeste majas.“
„Kaua juba?“
„Kolm nädalat on wist täis.“
„Ja ta pole minu juures mitte üles antud? Mitte majaraamatusse kirjutatud?“
„Ei.“
