218
et ta haawatute walu üle pisaraid walas. Ja ainult tundmuste sunnil tuligi ta hädalistele appi“…
Kui mamsel Wittelbach praegu nende sõnade peale mõtles, arwas ta enesel kindla tunnistuse käes olewat, et Mathias kõige paremal teel on, temale — wähemast südame poolest — kaotsi minema. Mitte ainult wastase noorus, ilu ja armsus ei köida teda, waid ka tema sisemine inimene, tema hinge-omadused, ta meelelaad. Mis wõis kardetawam olla kui see!…
Oma armukadedusest polnud Bertha tänini weel kellelegi selgemat märku andnud, ka Mathiasele mitte. Mammal oli õigus, kui ta ütles, et Bertha uhkus, iseteadwus, iseenese wäärtuse tundmine teda keelasiwad kohe kõige pahemat kartmast. Meister Wittelbachi tütar kaalus mõistliku mehe silmas ikka weel rohkem kui keegi külatüdruk kõige oma nooruse, iluduse ja armsusega, ning ‚mõistlikuks‘ meheks pidas mamsel Wittelbach Mathias Lutzi siiski weel. Sest ta tundis temu auuahnust, nagu papa ja mammagi, tundis tema püüet, elus kõrgemale tõusta, tema himu auu, wõimu, rikkuse järele. Mathias Lutz wõib waesest neiust meelehead tunda, temale südamegi kaodata — seletas Bertha omale — aga nii narr ei saa ta ometi olema, et ta temaga elu-ühendust sobitab ja kõik maha jätab, mille järele ta hing nii wäga ihaldanud. See oleks ju loomuwastane — wähemast Mathiase sarnase mehe kohta. Ja see oleks auutu — ning Mathias ei ole mitte auutu. Ta pole weel kellegi wastu sõna murdnud — tahaks ta seda siis esimest korda oma pruudi wastu teha?
See oli Bertha trööst. Paraku poolik trööst. Sest missugune mõrsja, armastaw mõrsja, kannatab siis wälja, et keegi teine peigmehe südame ära warastab, kui ka ainult möödaminewalt, sekssamaks korraks, ilma tõsisemate tagajärgedeta? Ja see hädaoht oli siin ähwardamas, niikaua kui
