206
Meister Wittelbach silitas naeratades lõuga.
„Na nah, Lutz, Teie lähete ju üsna metsikuks!“ ütles ta. „On ju ka arusaadaw, et asi Teile nii sügawaste südamesse tungib…“
„Minule?“
„Ja, ja, Teile, just Teile,“ ning meister Wittelbach pigistas teise silma kawalaste itsitades kinni. „Wõi arwate, et meie kõik majas pimedad oleme? Hehee, meie näeme ka, et Leenakene kena laps on ja et see kena laps meie Lutzile meeldib — enam kui meeldib!… Aga, kirewase päralt, mis sellest siis wiga on? Teil pole waja seda sugugi häbeneda!“
Meistri wiimane hüüe oli täieste põhjendatud. Kui isand Lutz esimeste usutawate lausete juures näost walgeks lõi, siis ujus ta palge üle nüüd äkitselt sügaw puna, see wastu tahtmist peale-tikkuw puna, millest mõned wilunud kurjategijadki lahti ei saa.
Mathias oli meistri kahtlustamise üle nähtawalt nii ehmatanud, et ta esiotsa sõnagi ei lausunud, ei asja poolt ega wastu. Ja kui ta wiimaks salgama hakkas, agaraste, peaaegu pahaselt, oli see juba hilja, ja ta tundis isegi, kui wähe see mõjus. Tema suur agarus aitas meistri arwamist ennem taga tõendada kui ümber lükata.
Meister aga, kellel nooremehe kitsikusest kahju näis olewat, keeras jutu heldeste uue asja peale. Ta wõis ju ka suuremeelne olla — oli ta ju eesmärgile jõudnud, abikaasalt saadud ülesande siledaste täide saatnud…
Warsti lahkusiwad mõlemad joogimajast. Teel oli sell mõttes ja sõnakehw. Maja eeskojas, enne kui Wittelbach trepist ülesse hakkas astuma, lõi ta Lutzile isalikult õla peale ja ütles:
„Pole wiga ühtigi! Nali jääb naljaks.“