204
site?“… Meister Wittelbach ootas seda küsimust, tal oli kõrwalepõiklemiseks sünnis nalja-wastuski walmis, wastus, mis „ei“ ega „ja“ ei olnud. Aga Mathias Lutz ei küsinud. Ta lõi ainult käega ja tegi ruttu teist juttu.
See oli meistri meelest kahtlane, wäga kahtlane. Tal oli üsna häbi, nii kahtlane oli asi! Sest mis ta oli praegu teinud? Ta oli sellele mehele oma tütart pakkunud — otsekohe pakkunud. Wähemast pidi teine seda nõnda mõistma. Ja see mees ei wõtnud tema tütart wastu! Ta lõi käega ja tegi teist juttu…
Mathias Lutz aga mõtles: Weider! Minule anti käsk, meistrilt sündsal silmapilgul ääri-weeri mööda wälja uurida, kas ta mulle oma tütart tahaks anda. Ja nüüd uurib meister minult, kas ma tema tütart tahan saada! Ning mina lammas löön käega ja teen teist juttu! Kui Bertha seda teaks! Oo, oo, kui Bertha seda teaks!… Aga ta lisas enesele trööstiks juurde: Aega on ju weel! Teine kord wõin seda julgemine wälja astuda. Kui ma mitte põhjani ei eksi, on Bertha wanemad tõeste juba ‚muredad‘…
„Terwiseks!“ hüüdis meister Wittelbach.
„Terwiseks!“ wastas sell Mathias.
Ja nad lõiwad klaasid sõbralikult kokku.
Meister Wittelbach ei tahtnud aga poole tee peale seisma jääda. Kuna ta klaasi pikkamisi suu peale pani ja aeglaste lonksudega jõi, pidas ta aru, kuda jalga teise sammu astumiseks wälja pista. Muidugi ettewaatlikult.
Tükk aega räägiti muudest asjadest, kui meister Wittelbach korraga ohkas ning tuli-uue tõendusega wälja tuli, et igal inimesel oma mured olewat. Ühel oma, teisel ka weel wõeraste asjadega. Leena Paju lugu näituseks…
