200
„Tõsise ja teine mehe kallal waewalt. Mathias Lutz on peale muu ka auuahne, wäga auuahne. Kui see mees omale kord eesmärgi üles on seadnud, siis ei luba teda paljas auuahnus sihilt kõrwale käänata wõi poolelt teelt tagasi tulla. Ma tunnen teda läbi ja läbi!“
„Armastus teeb imet,“ kordan emand Wittelbach naisterahwalise wisadusega. „Meie wõime ju oma silmaga näha, kuhu armastus inimese määratud teelt wõib wedada! Kas pole meie oma laps selleks elaw näitus? Kas ei taha meister Wittelbachi tütar endise X. walla talupojaga altari ette astuda? Wõi tahad sa öelda, et Bertha mõni edew, kergakas, ehakas tuulepea on? Kas ta pole hoolsaste kaswatatud, kõrgeste koolitatud, eluga ja eluwiisidega wilunud küps naisterahwas? Ka tema on tõsine, kaine ja külmawereline, aga kuhu on see nüüd kõik jäänud?“
Meister Wittelbach tundis, et ta asjalikult, wähemalt wälispidiselt, löödud oli. Ja siiski raputas ta uskmatalt pead. Mathias Lutz —? Ei, see mees oli kõwast, kuiwast puust. See puu ei kõmmelda, ei paisu, ei tõmma kokku.
„Sa arwad siis — ütleme lühidalt ära — et Lutz Berthast taganeb ja Leena wõtab — meister Wittelbachi warapärija maha jätab ja waese toatüdruku kosib?“ wõttis meister tõsisemalt sõna. „Wõi arwad sa, et ta kelm on. kes ühte kosib ning teist armastab, ühega abielusse heidab, teisega aga abielu rikub?“
„Ma ei tea ühte ega teist kindlamalt arwata,“ wastas mamma. „Kust mina wõin teada, mis nõuu Mathiasel Bertha wõi Leenaga on? Wõib ju olla, et ta seda weel isegi ei tea. Mina kõnelen ainult sellest lihtsast asjast, et ta meie õmbleja peale isesuguste silmadega waatab, silmadega, millest minu arwates rohkem wälja paistab, kui paljas pealiskaudne meeldimine wõi igapäewane sõprus. Ja
