197
taw mõrsja kärsitult järele küsis, mis ta teinud, punastas halb ärimees ära ja luiskas…
Bertha aga mängis oma osa meisterlikult. Ta oskas wanemate lootused ja Peterburi sugulase tõotused, mille järele pealinnast kas õige mehe õnnelik pruut, wõi wähemast parandatud meele ja südamega rõemus neiu Tallinna tagasi pidi pöörama, põhjani luhta ajada. See Berthakene, kes papale-mammale majasse tuli, oli murtud inimene. Murtud ihu ja hinge poolest. Wale näis olewat, et ta pealinna lõbudest nii wahwaste osa wõtnud, nagu onutütar kirjutanud. See püüdis küll wanemaid ainult trööstida. Ja kui talle keegi meesterahwas tõeste lähenenud, siis ei suutnud ta Berthakese südant sulatada. See waene laps armastas Mathias Lutzi, ainult teda, kõige oma hinge ja mõistusega. Nii palju oli nüüd sõgedalegi selge…
Sel lool pidi sündima, mis sündimata ei wõinud jääda. Wanemad pidiwad raske sammu astuma, tahes wõi tahtmata. Nad nägiwad ära, et neil oma lapse peastmiseks enam mingit muud abinõuu ei ole. Aga ka nemad lükkasiwad inimlikul hooletusel wastumeelse, piinliku asja, wiimase ränga otsuse, ühest päewast teise edasi ning näitasiwad, nagu kitsikuses olewad inimesed kunagi, mõne kogemata juhtumise, mõne etteteadmata ime poolt weel wiimasel tunnil abi ootawat.
Ja eks näe! Äkitselt torkaski neile nagu kitsas lootusekiir pilkasest pimedusest silma. Kui neil kõik teed jalge alt kadunud, silmasiwad nad korraga seni tundmata ja nägemata rada oma ees. Kas see eesmärgile wiis, polnud mitte kindel, aga kui muid ei ole, astub eksija ka tundmata teele, et aga tihnikust peaseda.
Selle teekese leidis emand Wittelbachi teraw naise- ja abi-otsiw emasilm ülesse.
