180
Mõned wanemad ja sõnakamad peremehed Anija[1] wallas, nende seas Willem Känd, Mikk Jalakas ja Ants Reha, wõtsiwad kätte ja läksiwad mõisaherrat paluma, et see wähemast waimutüdrukud nädalaks ajaks koduse lõikuse kallale lubaks, muidugi sel tingimisel, et päewad järgmisel nädalal tasa tehtakse. Herra ei lubanud. Parun Ungern-Sternberg wastas peremeestele: „See jääb teile aga siis moodiks — nii tahate iga aasta saada.“ Hädasunnil läksiwad aga peremehed selsamal päewal weel suuremal hulgal paruni palwele tagasi ja kurtsiwad talle ärdaste oma kitsikust. Kuid mõisnik jäi oma endise otsuse juurde kindlaks. Ei aidanud seegi, et Willem Känd, peremeeste sõnakas kõnemees, kes „piibli kolm korda läbi lugenud,“ pühakirja sõnade ja salmikestega saksa südame kohta püüdis mõjuda.
Nüüd oliwad aga ka Anija peremehed kuulnud, et Jüripäewal, selsamal aastal, ilmunud uus talurahwa seadus rentnikkudele abiteo poolest kergendusi määras. Lähedal olewas Kolga wallas oli krahw Stenbock oma talupoegadele sedamaid kergendusi teinudki. Anija mehed arwasiwad endil siis seadusliku õigusegi olewat pärida, et saks senisest tööalusest — liiategi praegusel häda-ajal — nii waljuste kinni ei peaks. Selle õiguse peale tahtis Willem Känd paruni tähelpanekut juhtida, kui ta temalt nüüd nimetatud talurahwa seaduse raamatut alandlikult lugeda palus, et teada saada, mis seal teoorjuse kohta on üteldud. Et Anija peremehed seda seaduse-raamatut weel mitte polnud lugenud, waid temast ainult kuulnud, näitab jällegi, kui puudulikult rahwast uue seadusega tutwustati.
- ↑ Kirjutatakse ka Hanijõe ehk Anijõe; wald on Harju-Jaani kihelk., umbes 36 wersta Tallinnast; oma nime on ta wäikeselt ojalt, Hani- ehk Anijõelt, saanud, mis tema krundist läbi jookseb.
