Mine sisu juurde

Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/171

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

170

kawad nõrku mahajääjaid edasi. Wähem purustatud seltsimehed toetawad õnnetumaid, kelle liikmed liikuda ei taha, asuwad kaenla alt neil kinni, kelle põlwed maha püüawad nõtkuda… Keegi ei küsi selle järele, mis nende waeste hirmsaste lõhutud ihudest suwisel palawusel saab, kas haawadesse põletik sisse ei löö wõi ussid ei sigine, mis ka mõnegi juures tõeste sündis. Ja keegi ei küsi, kas need inimesed eluajaks wigaseks ei jää, kas paljud neist enneaegu hauda ei suigu…

Neile meestele oli surmanuhtlus mõistetud.

Ja missuguse süü eest?

Selle eest, et nad alandliku palwega ülemuse juurde tuliwad nendele antud seaduse kohta õpetust küsima! Nad tuliwad palwega, aga nende palwe tehti kuritööks, mida surmanuhtlusega karistati…

Seal liigub kurb rong wälkuwate püsside wahel maa poole. Linnale mälestuseks jääb suur wereplekk keset awalikku platsi. Päike paneb ta punama ja särama, et ta kodanikkudele hästi silma torkaks ja hästi meelde jääks, et ta nende meelest, kellel weel inimese-süda rinnas tuksub, hauani ei ununeks. — —

Mathias Lutz ja Konrad Huber oliwad, ilma et kumbki teist oleks kutsunud, peksupaigast ära-aetawatele talupoegadele mööda Narwa maanteed järele hakanud minema. Nad tahtsiwad näha saada, mis nüüd weel sünnib — kui kaugele wallale lastud inimlik murdja, kes siin wõidupidu pidas, oma werehimus ja õgimisetuhinas weel läheb. Ühtlasi otsis Mathias oma isa, kelle ta kurbmängu lõpul silmast kaotanud.

Soldatitest oliwad mitmed, kes haawatud wangisid wedasiwad, tõukasiwad ja edasi kiskusiwad, ohtraste maitstud wiinast joobnud. Aga mitte ainult wiin ei joowasta, waid ka weri.