164
Kes ei tunneks Tallinnas ka kaupmeest ja raeherrat Rotermanni[1], seda lõbusat, ladusat, tüseda sõnaga meest, kelle head, pihta käiwad naljatused niisama suust suhu käiwad, kui kentsakad proowid tema Eesti laadi Saksa keelest! Ta peab Wiru uulitsal hästi jookswat talurahwa-kauplust. Külataat, kes Narwa ja Tartu maanteed mööda linna tuleb, ei jäta, kui tal wähegi wajadusi on, Rotermanni isanda juurde sisse astumata. Ka see suur maja Wene turu ääres, mille ees praegu talupoegi weristatakse ja mille alumist korda pikk rida pisikesi pudukauba-poodisid täidab, on Rotermanni oma. Wene turu ääres praegu seiswaid juudipoodisid sel ajal weel ei olnud, pudukauba-poed Rotermanni majas täitsiwad nende aset ja oliwad linnas ja maal hästi tuttawad. Rotermanni maja aga seisis seal, kus praegune Aleksandri gümnasium on, kuna Anija meeste nuhtlemist maja ees, praeguse õigeusu mälestuse-kabeli paigal, toimetati.
Rotermanni isandal näib suur rutt olewat ja wäga tõsine asi südame peal pakitsewat, sest ta suu on kõwaste kokku surutud, ta muidu nii lahke nägu tume, peaaegu ähwardaw ning ta silmad kortsu tõmmatud kulmude all wälguwad suure sisemise ärewuse pärast.
Muusik ja trummipõrin waikiwad parajaste, kui raeherra soldati-ringi juurde jõuab, sest nuhtlemises peetakse wäikest waheaega, et peksetuid wiinaga toibutada ja mõnda poolsurnut piiritusega äratada. Ka sõjawäe-ridades käiwad topsid ringi. Seda silmapilku näib Rotermann tarwitada tahtwat. Ta astub, jäme kepp käes, kahe püssimehe wahele ja hüüab oma tugewa, kaugele kostwa healega herrade poole, kes tänast hirmu-etendust juhatawad:
„Ma nõuan, et Teie siit kohast oma wereteatriga
- ↑ Tallinna praeguse suurkaupmehe Chr. Rotermanni isa.
