158
Iga kahekümnewiie hoobi järele uuendatakse lööjaid. Kui sada hoopi antud, küsitakse Kännu käest jälle midagi. Ta kostab ja raputab ka seekord pead. Nüüd astub kirikuõpetaja tegewusesse. Nuhtluse-alusele antakse püha sakramenti, Õnnistegija ihu ja werd. Teda walmistakse surma wastu ette, sest tal on weel kakssada[1] hoopi saada. Kui ta ka sakste wastu raskeste on eksinud — teed teise, paremasse ilmasse ei taheta talle siiski kinni panna… Niipea kui pühalik talitus lõpnud, astuwad kepimehed jälle ametisse.
Nuheldawa walukarjatused on waikinud. Soldatite hoopide all tuksuw werine lihatomp ägab ainult nõrgalt. Wiimaks on ta suu täieste tumm…
Peetakse waheaega. Peksetawat lastakse pudelist piiritust nuusutada. Talle pakutakse wiina rüübata. Känd lükkab wiina nõrga käeliigutusega tagasi. Seepeale karastatakse wiinaga peksjaid. Nende töö nõuab jõudu ja erkust ja toorust. Wiinaga neelawad nad oma jälkuse-tundmuse alla… Karastawa ja julgustawa märjukese eest on niisama ohtraste hoolt kantud, kui malkade eest: terwe toober wiina seisab kepiwirna kõrwal. Jätkub peksjatele, jätkub peksetutele…
Nuheldaw on weidi toibunud, peksmine wõib edasi kesta. Willem Känd wõtab oma kolmsada — wõi õigemine: kolm korda kolmsada — lööki wastu ja elab weel! Küll ei suuda ta ise enam üles tõusta, teda peab tõstetama. Aga ta tuhakarwa näos, millest iga werepiisk kadunud, on weel liikumist, ta tuhmides silmades weel nõrgalt õõguwat elusädet märgata. Seltsimehed tõmmawad tal riided werise, narmendawa ihu peale. Ta heidab nende jalge ette tolmu sisse puhkama…
- ↑ Mõnede teatuste järele pidi Känd 350 hoopi saama.
