156
„Wangide seas kõnnib minu isa,“ kostab Lutz ja äigab käega näo üle, nagu tahaks ta oma silmade eest kurja wiirastust ära peletada.
Huber waatleb teda pilguga, kui arwaks ta sõpra halba nalja heitwat.
„Sinu isa? Kus?“
„Ta on seal teiste seas, sa wõid julge olla,“ wastab Lutz nagu kokkusurutud hammaste wahelt. —
Woor jõuab waheajal läbi Toompea wärawa Pikale uulitsale, pöörab sealt üle turu raekoja poole ja käänab siis Wiru uulitsasse. Trummid ja pillid meelitawad ikka rohkem rahwast ligi. Uued ärewad suud päriwad seletust, mida aga ainult arwamise järele suudetakse anda. See aimdus pakitseb muidugi igas rinnas, et lugu head ei tähenda, et imelikul näitemängul waewalt leplik lõpp saab olema.
Nõnda jõutakse Wiru wärawast läbi Wene turule. Wene keeli käsuhüüe kajab — wäesalk wangidega peatab. Ja nüüd algawad ettewalmistused, mille otstarbe kohta enam ükski nägija kahewahele ei wõi jääda.
Turul on hea wirn keppisid walmis. Soldatid seadwad endid, püss jala kõrwal, laias ringis wangide ümber. Linna-komandant parun von der Salza, pikk, kõhnetu hallpea, seisab, ärewal käel wurrusid silitades, wäesalga lähedal, näib aga ainult pealtwaataja osa mängiwat, sest käsuandmine on kellegi noore ohwitseri käes. Ringi sisse, wangide juurde ilmuwad warsti mõned tsiwil-ametnikud, nende seltsis Anija parun Ungern-Sternberg, keda Mathias näo poolest tunneb, ja üks kirikuõpetaja ametiriides.
Ka siin on Mathiasel ja Huberil korda läinud, rahwapilwest läbi rübeledes wangidele üsna lähedale peaseda. Kui nad ka kõik ei kuule, mis ringi sees kõneldakse, siis näewad nad seda paremine, mis seal ette wõetakse.
