148
„Just selle asja pärast tulin ma Teie nõuu ja abi palumagi, isand Lutz,“ wõttis Tiina suure agarusega sõna. „Ma mõtlen, Leena wõiks meie majasse jääda. Ta waene lapsuke on oma tädi juurest abi ja pelgupaika tulnud otsima — minu kohus on seda temale muretseda. Minu mõte oli see: Teie, isand Lutz, räägite meistriga. Tema peab Teist suurt lugu, Teie sõna maksab midagi tema juures. Paluge teda selle õnnetuma nimel, et ta temale ulualust annaks, nii et ta esiotsagi warjul oleks. Mina ise tahan emanda palwele minna. Kui muu ei aita, siis ähwardan kas wõi ära minna ja lähengi ära, kui ta wastu paneb. Waadaku siis, kust teise Tiina saab, kes tema juures kakskümmend aastat paigal seisab!“
Mathias oli sedamaid nõuus.
„Ma tahan asja meistriga kohe läbi rääkida,“ ütles ta. „Kas ta praegu kodus on?“
Kuna Leena silmast tänulik pilk nooremehe poole lendas, kostis Tiina, et meister emandaga wälja läinud, aga wististe warsti koju tulewat.
„Kui tädi külaline wõite mõne hea päewa täieste rahus elada,“ ütles Lutz Leenale. „Ja kui meister Wittelbach Teile oma majas kauemaks ajaks pelgupaika tahab anda — ma loodan kindlaste, et ta seda teeb — siis wõite paar nädalat, wahest ka kauem, üsna julge olla. Otsijatele, kui need maalt on, ütleme lihtsalt, et meie majas niisugust inimest ei ole. Otsigu nad siis mööda linna, kus Leena Paju elab! Politsei ei wõi neile ka otsust anda. Edespidi aga saame näha, mis teha tuleb. Ehk teab meister mulle head nõuu anda. Ta ehk tunneb mõnda kõrgemat inimest, kes Teie kiusajale wastu julgeb astuda — olgu heaga wõi pahaga.“
