Mine sisu juurde

Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/141

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

140

tas jutu-lõnga niikaua edasi, kui ta ise kitsikusesse jäi ja Leenalt seletust pidi pärima.

Lugu aga, mis need kaks suud Mathiasele jutustasiwad, oli sisu poolest järgmine.

Liiwapalu Siim, Leena kadunud isa, oli R. wallas wäikest kohta pidanud. Et tal kolm tütart oli, siis andis ta kõige noorema, wäikese Leena, mõisniku loaga juba üheksa-aastaselt teenima — kohalisele köstri-emandale lapsehoidjaks. Leenakene oli erk ja terane tütarlaps; ta ei õppinud mitte ainult köstri suuremate laste hulgas Saksa keelt kõnelema, waid köstri kõige wanem tütar, kes kahele wäikesele wennale ja ühele õekesele kodust kooliõpetust andis ja Leenakese õppimise-himu märkas, õpetas teda ka lugema ja kirjutama ja mõnesuguseid näputöösid tegema. Et wõeras neiu mitte ilma hariduseta polnud, seda märkas Mathias tema jutust warsti.

Tütarlaps oli köstrimajas aja jooksul nii tarwiliseks saanud, et teda lahti ei lastud, kui hoitawal lapsel enam hoidjat waja ei olnud. Pealegi läks köstri wanem tütar mehele. Nüüd oli emandal majas tuge seda enam tarwis. Nii jäi Leena, osalt tüdrukuna, osalt õmblejana, weel peale leeriaega köstri-majasse teenima ja oleks weel praegugi paigal olnud, kui teda sealt mitte wägiwaldselt poleks sunnitud lahkuma.

Waheajal oli tütarlapse perekonda üks raske löök teise järele tabanud. Surm wiis isa ja warsti peale seda mõlemad õed hauda. Ema pidi talu käest ära andma ja wõeraste juurde teenima minema.

Kahe aasta eest andis panin Riesenthal R. mõisa oma ainuma poja ja peapärija kätte ja asus ise kas Tallinnas, kus tal Toompeal suur maja oli, wõi wäljamaal, kus ta jookswatõbe wastu, mis talle jalgadesse löönud, abi otsis.