133
koju,“ ütles ta siis. „Kui Te minuga ühes ei taha minna, siis wõin Teile ka käe ja suuga juhatada, kus Rataskaewu uulits on. Pange aga tähele! Teie lähete sealt wärawast sisse. See on Harju wäraw. Siis kõnnite mööda Harju uulitsat otse edasi, kuni —“
„Ma lähen juba Teiega,“ ütles tüdruk korraga wahele; näis, kui oleks ta teejuhataja kohta ruttu usaldust wõitnud. „Muidu eksin wiimaks ära,“ lisas ta juurde, lapsehoidja poole jumalaga-jätmiseks pead nokutades.
Ja nad läksiwad. Teel küsis Mathias, kas tütarlaps esimest korda linnas on, ja sai jaatawa wastuse.
„Kas Wittelbachi herra juures weel üks tüdruk teenib, kelle nimi Tiina on?“ päris neiu seepeale iseäralise põnewusega.
„Tiina on meil,“ kinnitas sell. „Kus wana tubli Tiina ka mujal wõib olla, kui meister Wittelbachi juures! Ma usun, ta teenib meil juba paarkümmend aastat.“
Rõemlik läige lendas tütarlapse näo üle. Ta oli seni enam Mathiase järel, kui kõrwal käinud; nüüd tõttas ta nii, et peaaegu teejuhi ette jõudis.
„Teie lähete siis meie Tiina juurde?“
„Ja.“
„Wist Teie sugulane?“
„Minu tädi.“
„Teie tulete maalt?“
„Ja.“
Noore neiu näos tuksus midagi, mis nagu sisemisest ärewusest märku andis. Enam rahutumalt kui argselt waatas ta uulitsal ringi, tõstis pead üles kõrgete majade poole ja tunnistas kiireste wastu tulewaid inimesi. Ta jalg ruttas nii, et Mathias talle waewalt järele jõudis. Nad keerasiwad
