130
oliwad nad omale ainult sellepärast mõtlemise- ja seedimiseaega wõtnud, et ähwardawa „õnnetuse“ wastu kõiki weel iganes meeldetulewaid abinõuusid tarwitusele wõtta.
Kõige pealt ilmutasiwad nad kurja saladust enda lähematele omaksetele ja kutsusiwad neid enestele wõitluses appi. Ühine sõjaplaan sepitseti walmis. Teine tütar, emand Emilie Sternfeld, selle mees, paar wana tädi ja üks lugupeetud onu pidiwad Bertha kohta mõjuda püüdma, et ta oma „haiglasest kirest“ lahkuks ja ennast ning terwet suguseltsi kaaskodanikkude naeru alla ei heidaks. Aga kui Bertha kõigi sõbraliste nõuuandmiste, noomituste ja isegi ärdate palwete wastu kiwikõwaks jäi, peeti uus perekonna-kongress — wist küll neljas wõi wiies paari kuu jooksul — ära ja jõuti otsusele, weel järgmist wiimast abinõuu katsuda.
Berthal oli Peterburis üks onutütar mehel. Selle abikaas oli rikas kaupmees, kes suurel jalal elas. Ehk leidub selle lõbusas majas, kus nii palju külalisi käib, waesele Berthakesele ühel wõi teisel wiisil rohtu — mõtlesiwad wanemad ja nende nõuuandjad. Kui õnn hea, kaotab neiu oma eksiteele sattunud südame mõnele seisusekohasele pealinna-isandale ära; ei sünni seda, siis on ta wähemast oma siinse paleuse kardetawast lähedusest eemal, Peterburi mühawad lõbud lahutawad ta meelt ja tundmused jahtuwad ehk sedawõrt ära, et wanemate ja suguseltsi hoiatused ja õpetused paremine hakkawad mõjuma. Asi tehti pealinna onutütrele salakirjade läbi selgeks; ta pidi Bertha omale külaliseks kutsuma ja soowitud sihil ka oma poolt kõik tegema, mis wõimalik. Peterburi emand oli kohe nõuus. Ta arwas murelikkudele wanematele lustilikus kirjas koguni tõotada wõiwat, et Berthakene juba paari nädala pärast kihlakaardid wälja wõib saata, mille peal Mathias Lutzi nime asemel mõni palju kõlawam saawat seisma.